LOL'D

C&S ilmselgelt mitte kõige selgem =D

Never deprive someone of hope - it might be all they have.

Supernatural 24/7

Ma ärkasin kell 18.30 ja lähen kooli hommikul. Nii ma elan.

Miks arvavad inimesed, et kui keegi loodab midagi, isegi kui lootust pole, on neil isekatel värdjatel see õigus kellegilt ära võtta? See on lihtsalt õel ja valus. 

Ma tunnen ühte meest, kes ütles alati, et "unistamine pole keelatud, unistada võib alati". True story. Kõik unistavad ja mõtlevad sellest kuidas kõik võiks parem olla ja mõned süüdistavad ennast, et pole käitunud õigesti teatud situatsioonides. Samas kahetseda pole mõtet kuna see ei muuda midagi. Sa pead siiski elama nende vigadega elu lõpuni ning kahetsustunne ja süüdistamine teeb elu raskemaks.

Liiga palju on inimesi kelle self-esteem on nii madal, et lihtsalt ei oska enam käituda ei seltskonnas, familiaga jne. Ma olen ilmselt üks nendest inimestest. 

Eriti odav on kuulda seda, et enamus su lähedasi on lootuse kaotanud sinu suhtes ja on juba leppinud sellega, et sa istud elu lõpuni üksi, ilma sissetulekuta neil kaelas ja nende kohustus on sind lihtsalt välja kannatada. Ja sa ei taha isegi enam proovida midagi muuta,  hakkad arvama, et sa oledki selline hunnik sitta ja nii see jääb. Sa ei huvitu enam millestki ja KUI peaks tekkima mingi mõte, siis annad alla enne kui alustad, kuna su enesehinnang ütleb: "pfft nalja teed? sina? sa ei saa elu sees hakkama!". Ja sina lihtsalt nõustud sellega alandlikult. Ja oledki valmis eluheidik. Ei julge/taha olla enam seltsiv, sest tunned, et ei vääri seda kuna oled teistest mitu korrust allpool. Äkki keegi räägib saavutustest ja kuidas neil läheb, siis sina ei saa ju midagi öelda kuna pole midagi teinud ja sul ei olegi põhimõtteliselt mitte midagi mille üle uhkust tunda. Lihtsalt kurb kuidas üks inimene võib teist mõjutada. Piisab mõnest sõnast: "Sa nagunii ei.../ei saa hakkama... ". Lihtne. Ja mõne inimese enesehinnang crashib nii, et ta usubki seda terve ülejäänud elu. 

Okei i'm out. Tagasi supernaturali vahtima ja veini jooma.

Sarnane tunne nagu ükskord, ainult tühjem.

Ma pole siia ikka väga pikalt kirjutanud aga who cares. Ossu kirjutas oma viimase blogiposti täpselt sama teema kohta millele ma eile päris mitmeid tunde kulutasin. Kokkusattumus. Viimased 2 päeva on olnud nukrad ja ma ausalt ei suuda välja tuua ühtegi konkreetset põhjust selle kohta. Tühi tunne on täiesti, mis teeb kurvaks. Mõtlemine on ka halb minu jaoks kuna mul on halb komme üle mõelda jõhkralt ja see teeb kõik veel halvemaks. Peaks leidma mingi tegevuse enda jaoks mis mulle päriselt meeldiks.
Anyways, nüüd on siis kool ehk minu jaoks kolmas kord 9ndas klassis. Pathetic i know aga pohhui on. Kolm hinnet olen ka saanud, 2 viite matemaatikas ja 1 viis vene keeles. Ma ei oska tegelikult mitte kumbagi ainet. Pole kunagi osanud. Koolis on palju palju tuttavaid ja oma klassikaaslastega saan ka enamvähem läbi. Klassivanemaks valiti mind igal juhul.
Mingi aeg oli Deftones mis oli parim kontsert kus mina isiklikult kohal viibinud olen. Läheks veel korduvalt kui saaks.
Mingi aeg tuli Keio mulle roosidega kooli vastu eelmine nädal, et vabandada mu ees, kuna oli 2 nädalat nii busy muusika tegemise ja tööga, et ei saanud helistada mulle. Sõitsime ringi mööda linna, käisime keilas korra, jalutasime mere ääres ja avastasime kultuuri kilomeetrit. See oli armas.
Varsti tuleb Chase & Status, mille piletit mul veel ei ole aga lähipäevil ostan ära ilmselt.
Millalgi plaan vist Stockholmi kruiisil ära käia Mammu, Kristo ja Keioga kui võimalik.
Tahaks pilte teha aga fotokal on mingi probleem koguaeg. Panin nagu uued patareid sisse kuna akud on putsis aga ikka näitab et tühi. See selleks.

Sügis on käes, inimestel on riided seljas järsku ja mina olen loner. Miski ei kutsu sinna välja ja kodus on ka kuidagi imelik passida. Vahet pole.
Polnud üldse tuju kirjutada tegelikult ja see on suhteliselt loll iba ka siin kõik. eile olid paremad mõtted aga nüüd on need unustatud. Täna öösel magama ei lähe, kuna hommikul vaja 8.15 koolis olla.

all for today.
khtnxbye.