Siin ma olen.

Kell 5 hommikul, joon Borjommi ja suitsetan. Söönud olen ka nagu ma ei tea mis loom ja ikka veel tahaks. Vahepeal on olnud nolamist ja joomist ja asjade kaotamist ja enda lõhkumist päris piisavalt ja rohkem palju öelda ei oskagi. Mul ei ole igal juhul telefoni atm.
Vahest mõtlen, et kõik mis ma teen on vale. Samas ju öeldakse et tee mis sind õnnelikuks teeb või kasvõi paremini tundma paneb. Sel juhul ei peaks ma üldse  põdema so ei tohi hoolida lihtsalt.

*raputasin tuhka klaviatuurile ja puhusin nahhui*

Üks toredamaid sündmusi oli see kui Allaniga juttu sai puhutud. Hakkasin isegi asjadest paremini aru saama kuigi arusaamatuid asju on mu elus liiga palju ja need on lihtsalt niivõrd naeruväärselt debiilsed, et neid ei kõlba isegi siia kirjutada.

Stockholmis käisin ka ära ja olin ns ilus lol. Tuka värvisin roheliseks ja ilja kutsub murutukaks mind mis pole nii meeldiv.

Sähke, tukka ka veits, nokkisin nina ja puha.

Kuna olen õige eestlane, otsustasin et pean pilti tehes juust ütlema mitte cheese ja pilt on ka ilus juustune nüüd.
Aitab küll piltidest ha.
Tahaks nii palju ja samas jõud, kui selline puudub viimasel ajal täielikult. Klassivanemaks olemine muudab asju veel raskemaks kui on vaja midagi korraldada ja samas arvestama 30 inimesega kes kõik on nii erinevad ja ei ole nõus midagi ette võtma ega ei ole abiks absoluutselt. Veel ootan, et saaksin Sassilt telefoni ära osta, et oleks rohkemgi inimese tunne. Praguseks olen ilma telefonita olnud juba nädal ja 3 päeva. Natuke masendav. Üritan siiski oma pasaga ise hakkama saada.
Täna lähen finally uuesti tinti naha alla laskma ja saan oma pildi valmis. Väga meeldiv.

Kuulake hääd paska ja ma hakkan raamatut lugema, kuni uni tuleb ja saab magada.
Nägemist.